Õppeprogrammid

Juhendaja mängib telefonist kaks lühikest pala ja õpilased eristavad neis rütmi, tempot, dünaamikat, tämbrit ja teose ülesehitust. Seejärel rakendavad nad neid liikumises oma koha peal pingi juures ja igaüks loob oma liikumislahenduse, mis väljendab pala karakterit ja tema enda ideed. Siis toob juhendaja linnu, paneb rütmika pala mängima ja liigub ise kaasa; õpilased vaatlevad, mida lind teeb. Lind liigub tavaliselt paar sekundit korraga, nii et vaatlust korratakse ja õpilased hindavad iga korra järel, kas liigutus langes rütmiga kokku. Võrdluseks tuuakse teise liigi lind. Lõpuks arutletakse, millised meeled ja milline eluviis sellist reageerimist võimaldavad ning mida oleks vaja, et väita kindlalt, et tegu ei ole juhusega. Vabas osas toidavad õpilased merisigu ja papagoisid.

Juhendaja mängib telefonist kaks lühikest pala ja õpilased nimetavad, mille poolest need erinevad: rütm, tempo, dünaamika ja vorm. Seejärel liiguvad õpilased ise oma koha peal pingi juures nii, et liikumine näitaks neid nelja asja — ja kui pala vorm muutub, muutub ka liikumine. Igaüks loob ühe liikumise, mis väljendab pala karakterit. Siis toob juhendaja linnu, paneb rütmika pala mängima ja liigub ise kaasa; õpilased vaatlevad, mida lind teeb. Lind liigub tavaliselt paar sekundit korraga, nii et demo korratakse mitu korda, ja seejärel tuuakse teise liigi lind võrdluseks. Lõpuks arutatakse, mida rütmile reageerimine loomalt eeldab ja miks muusika on linnu jaoks keskkonnatingimus, mida inimene tema eest otsustab. Vabas osas toidavad õpilased merisigu ja papagoisid.

Juhendaja mängib telefonist kaks lühikest pala: üks kiire ja vali, teine aeglane ja vaikne. Õpilased kuulavad ja ütlevad, mille poolest need erinevad. Seejärel liiguvad nad ise muusika järgi oma koha peal pingi juures — kiire pala ajal kiiresti, aeglase ajal aeglaselt — ning igaüks mõtleb välja oma liigutuse. Siis toob juhendaja linnu, paneb rütmika pala mängima ja liigub ise kaasa. Õpilased vaatlevad, mida lind teeb: osa papagoidest nõksutab pead või liigub kehaga rütmis kaasa, enamasti paar sekundit korraga. Demo korratakse ja juhendaja toob teise liigi linnu, et õpilased saaksid võrrelda. Lõpuks arutatakse, miks lind kaasa liigub ja miks mõnikord mitte. Vabas osas toidavad õpilased merisigu ja papagoisid.

Õpilased kavandavad rühmades, kuidas linnuruumi mürataset mõõta: kus mõõtjad seisavad, mitu mõõtmist tehakse ja mida omavahel võrreldakse. Seejärel mõõdavad nad nutitelefonidega kaks olukorda. Esmalt räägivad kõik tavalisel häälel ja mõõtjad kirjutavad näidud üles. Siis jäävad kõik korraga täiesti vait — ka juhendaja ja õpetaja — ning sama mõõtmine korratakse: linnud jäävad samuti vaiksemaks ja näidud langevad. Katset korratakse ja rühmad võrdlevad, kas eri kohtades saadi sama tulemus. Juhendaja selgitab, mida mõõdetud arv tähendab, kuidas heli tekib võnkumisest ja miks detsibelliskaala ei ole lineaarne. Seejärel toob ta suure aara ja selgitab, miks vihmametsa lind on valju häälega, ning Aafrika halli, kelle juures vaadatakse kuulmist kohastumusena ja räägitakse kõrva hoidmisest. Vabas osas toidavad õpilased merisigu ja papagoisid.

Õpilased kuulavad keskuse lindude hääli ja võrdlevad neid: suure aara madal kisa ja viirpapagoi kõrge siristamine. Juhendaja laseb õpilastel teha oma häälega madala ja kõrge heli ning käega kõril tunda, et kõrgem heli tähendab kiiremat võnkumist. Seejärel teeb klass katse: kõigepealt räägitakse tavalisel häälel, siis jäävad kõik korraga täiesti vait — ja linnud jäävad samuti vait. Õpilased nimetavad, mis katses muutus ja mis jäi samaks, ning pakuvad, kuidas tulemust usaldusväärsemaks teha; katset korratakse. Juhendaja selgitab, miks vihmametsa lind ongi valju häälega ja mis juhtub, kui sama hääl kõlab 50 m² toas. Lõpuks kantakse müra mõiste üle oma kooli ja kodukoha keskkonnaseisundile. Vabas osas toidavad õpilased merisigu ja papagoisid.