Autor: Gedy Matisen, Tartu loodusmaja

„Kui kõik klassiruumid oleksid katuseta, asuksid need ilmselt metsaservas. Või raba veerel. Või mere ääres. Tegelikult piisab aga ka linnapargist või koolihoovist. Loodusõpe ei pea toimuma rahvuspargis - selline koormus võiks loodust hoopis kahjustada. Oluline pole mitte see, kui kaugele me läheme, vaid kuidas me kohal oleme. Piisab paigast, kus tuul sasib juukseid ja maapind annab talla all veidi järele - siis juhtub õppimisvõimega midagi erilist.“ 

See lihtne tähelepanek tabab ühe tänapäevase loodushariduse võtmetõe: kui õppimine toimub keskkonnas, mis kõnetab meeli ja liigutab keha, muutub teadmiste omandamine loomulikuks ja püsivaks. 

Õppimine vahetust kogemusest

Üha enam Eesti ja Euroopa koole tõdeb, et õuesõpe pole pelgalt vaheldus kooli õppetööle, vaid läbivalt vajalik õppemeetod. See aitab inimestel, olenemata nende vanusest, paremini mõista mitte ainult looduses toimuvaid protsesse, vaid ka iseennast nende keskel. Ent ometi - vaatamata sellele, et Eesti koolide ümbruses leidub rohelust, toimub valdav osa loodusõppest endiselt klassiruumides.

“Meil on mets. Lähme metsa!” ütleb rootslane Anna Westerlund, kes töötab Norrtälje looduskeskuses. Ning ta lähebki, terve klassitäie lastega. Ilma töövihikuteta, aga seljakotis on kõigil luubid, topsid ja pliiatsid ning õpetajal on kaenlas üks põnev metoodiline kastike ja teadmine, et hästi korraldatud õuesõpe demonstreerib noortele ka neid oskusi, mida nad hiljem vastutustundliku matkajana rakendavad.

Hiljuti lõppes Tartu loodusmaja eestvedamisel rahvusvaheline koostööprojekt „Kestliku arengu hariduse edendamine õuesõppe meetoditega Läänemere tervise parandamiseks“ (Nordplus rahastus, projekt number NPHZ-2024/10120), mis tõi kokku õpetajad, mereteadlased, keskkonnaaktivistid, matkajad ja keskkonnahariduse spetsialistid Eestist, Leedust ja Rootsist, kelle ühiseks eesmärgiks oli luua ja katsetada õuesõppe viise ning vahendeid, mis muudaksid kestliku arengu teemad õppijatele arusaadavaks, tunnetatavaks ja tähenduslikuks. Projekti käigus loodud ja katsetatud õuesõppevahendid, näiteks rootslaste metoodilised „õuesõppekastid“, on nüüd kõigile kättesaadavad Tartu loodusmaja kodulehel ning veebinaris.

Projekti raames Tartu loodusmajale loodud geoloogiat populariseerivad õppeprogrammide kirjeldused, töölehed ja rändrahnudega tutvumiseks loodud animatsioonid on nüüd vabalt kasutatavad kõigile. Õppematerjalid ei eelda ideaalset ilma ega kallist varustust, vaid pigem häid tähelepanekuid ja huvi küsida “Miks see kivike siin just niisugune on?”

Looduskeskkond ise on õppematerjal, aga miks loodusõpe õues ei toimu?

Lotta Andersson, Norrtälje looduskeskusest ütleb: “Me ei räägi enam ammu ainult mulla koostisest või liigirikkusest. Õuesõpe tähendab päriselulisi oskusi, mis ulatuvad süsteemse mõtlemise, keskkonnahoiu ja vaimse tervise toetamiseni.” Õpilane, kes on kord ise rändrahnu mõõtnud või rannalt mikroplasti kogunud, ei vaja enam slaidiesitlust kliimamuutustest - ta on osa sellest loost.

Üks levinud väide õues õppimise korral on olnud “Meie kooli ümber pole ju midagi erilist.” Ometi peitub õuesõppe võlu just tavapärases keskkonnas. Koolimaja ümbruse võsast saab uurida putukate elupaiku. Parklaäärne muruplats muutub mullakaartide joonestuskohaks. Isegi linnasüdames on õhk, muld, vesi ja valgus - kõik olulised looduse osad. Üks projektitegevustesse panustajatest, Rootsi Linköpingi Ülikooli õuesõppe ekspert Anders Szczepanski, sõnastas tabavalt: „Kui laste mõttemaailm kohtub maastikuga, muutub õppimine terviklikuks. See loob õppemaastiku.“ 

Meie kogemusel vajavad õpetajad eelkõige julgustust iga ilmaga õue minna ning õppematerjalide komplekte, milles oleks juba olemas õiged kogused 15-liikmelise grupiga maailma avastamiseks ja metoodiline pagas enesetäienduseks. Valmis komplektid ei pea olema ilmtingimata ühe kindla ülesande täitmiseks, vaid sisaldama üldiseid õuesõpet soodustavaid vahendeid. Näiteks luupe, luubitopse, kirjutusaluseid ja -vahendeid, mõõdulinti, pesulõkse jne. Õpetajatele muudavad sellise komplekti käepäraseks just metoodilised lisamaterjalid, mis on üles ehitatud eelmainitud vahenditele. Näiteks on Pille-Riin Pärnsalu koostanud Tartu loodusmaja taimetarkade huviringile erinevalt värvi õuesõppekastid, mille saavad õpilased rühma peale kapist kaasa haarata. Sinna juurde lisab ta tunniteema kohase määramislehe, bingo kaardi või mõne muu ülesande, mis aitab tunni eesmärke täita. Mõnikord tuleb spetsiifilisema ülesande läbiviimiseks lisada ka vahend, mida standardne õuesõppekast ei sisalda, näiteks mõni üle huvikooli kasutatav mõõteriist või katsevahend, mida kogu aeg õue tassida  pole mõistlik. Taimetarkade õuesõppekast sisaldab ka selles hoiustatavate vahendite nimekirja, mis enne tuppa minekut üle kontrollitakse. See tagab kastide jätkusuutlikult muretu kasutamise ning erinevat värvi grupeeritud kastid aitavad vahenditel õigesse kasti jõuda. Ja kui esmane tõrge õue mineku ees on ületatud, sünnivad kõige inspireerivamad õppetegevused tihti just keset linna asuvas pargis. Rahvusvaheline koostöö näitab selgelt, et keskkonnaprobleemid ei tunne halduspiire ja julged lahendused sünnivad koostöös, isegi kui selleks on vaja vahel 6000 km jalgsi ümber Läänemere kõndida. 

Aga miks matkati ümber Läänemere? 

Sest maailmameri on planeedi suurim hapnikutootja. Sest maailmameri seob ligi veerandi inimtekkelisest  CO₂ emissioonidest, kuid teeb seda elurikkuse hinnaga (toimub hapestumine), mis ei asenda vajadust CO₂ heitmeid vähendada. Projektipartnerite ühine osa maailmamerest on Läänemeri, mis kahjuks on endiselt üks saastatumaid meresid maailmas.

Sellest ajendatult, korraldati kolm inspireerivat keskkonnahariduslikku sündmust: esimene Rootsis, Norrtäljes (19.06.2024), teine Tallinnas (15.10.2024) ja kolmas Vilniuses (6.12.2024). Sündmused toetasid leedukate “Save the Baltic Sea” ekspeditsiooni algatust, käsitlesid Läänemere probleeme ning pakkusid osalejatele võimalikke lahendusi oma ökoloogilise jalajälje vähendamiseks läbi praktiliste ja teaduslike töötubade, harrastusteaduslike loodusvaatluste, rannakoristuste, paneeldiskussioonide ja loengute. Eestis toimunud teavitussündmust ja Taavi Petersoni heategevuskontserti on võimalik igal ajal Tartu loodusmaja YouTube kanalilt järele vaadata, kuulata ning annetusi mere heaks võib jätkuvalt teha.  

Liisi Preedin, Eesti Aasta matkaja 2023 ja 2024, kes samuti osaliselt ümber Läänemere kõndis, rõhutas erinevates riikides toimuvatel teavitussündmustel, et Läänemere olukorrast teadlik olemine on oluline, aga veel olulisem on mõista, kuidas meie igapäevased valikud seda mõjutavad. Ja kuidas saastatud keskkond mõjutab meie kehasid ja meie vaimset tervist.

Sellised ettevõtmised nagu „Save the Baltic Sea“ ekspeditsioon, kus osalejad läbivad jalgsi tuhandeid kilomeetreid ümber Läänemere ja loovad kontakti kohalike kogukondadega, on väärtuslik osa õuesõppest, sest need võimaldavad õppida merest vahetult, kogemuslikult ja mitmetasandiliselt, liites erinevaid kultuure. Matkates saab märgata ranniku muutusi, reostust, kohalikke elupaiku ning kogeda, kuidas Läänemere probleemid erinevates riikides ilmnevad ja mida nende lahendamiseks tehakse. Samal ajal toetab selline liikumine värskes õhus vaimset tervist, vähendab stressi, arendab tähelepanuvõimet ja loob sügavama sideme looduse ning kogukonnaga. Õues veedetud aeg ei ole ainult liikumine – see on õppimine läbi kõigi meelte, liikumise ja tähenduslike kohtumiste. Seetõttu võiksid sellised keskkonnateemalised matkad olla osa kaasaegsest õuesõppest, et kasvatada teadlikke ja hoolivaid maailmakodanikke.

Õuesõpe pole lihtsalt vaheldus – see on tõhus haridus

A. Szczepanski definitsioon õuesõppele on: “Õuesõpe on lähenemine, mille eesmärk on õppimine kogemuse ja refleksiooni vastastikuses mõjus, lähtudes konkreetsetest kogemustest autentses keskkonnas. Õuesõpe on ka interdistsiplinaarne uurimis- ja haridusvaldkond, mis muu hulgas hõlmab ka õpikeskkonna viimist ühiskondlikku ellu ning loodus- ja kultuurimaastikesse; rõhu asetamist meeltega kogetava ja teoreetilise teadmise vahelisele seosele; koha tähenduse esiletõstmist õppimises ning õppe ja õpetamise toimumist nii välis- kui ka siseruumis.” 

A. Szczepanski juhitud teadusuuringud näitavad, et õuesõpe parandab õpilaste keskendumisvõimet, vähendab stressi ning suurendab motivatsiooni ja loovust. Ühes sekkumisuuringus, kus õpetajad kasutasid juhendatud õuesõppe meetodeid, ilmnes, et nende meeleolu püsis stabiilsem võrreldes kontrollgrupiga, kelle meeleolu langes. See viitab sellele, et õuesõpe võib positiivselt mõjutada ka õpetajate heaolu. Õuesõppe takistuseks võib uuringute põhjal olla aga nö traditsiooniline arusaam õppimisest kui tegevusest, mis toimub klassiruumis. 

Selleks, et õuesõpe muutuks koolides tavapäraseks praktikaks, on oluline tõsta teadlikkust selle meetodi eelistest, pakkuda koolitusi, toetusi ning arendada sobivaid õppematerjale. Samuti on oluline otsustajate ja haridusasutuste toetav hoiak ning valmisolek integreerida õuesõpe õppekavadesse nii, et looduses viibimine oleks selle tuumaks. Kui soovime kasvatada teadlikke, keskkonda mõistvaid ja vaimselt tasakaalus noori, peame looma neile selleks sobiva keskkonna – mitte tulevikus, vaid juba täna. Õuesõpe ei ole „lisandväärtus”, vaid hariduse loomulik osa.